Kas Eesti disaini tasub investeerida?
Investeerimiseks Eesti disaini on kaks võimalust: kas osta Eesti tuntud disaineri toodet nagu kunsti, millel on küll väike tulusus, aga siiski suurem kui pangahoiuse intress, või paigutada raha tulutoova toote arendusse, kaasates selleks kogemustega tootedisaineri ja teenides müügist kopsaka kasumi.
Eestlased on juba aegade hämarusest olnud leiutajarahvas. Eesti tugevam pool on just need inimesed, kes oskavad peaaegu mitte millestki maailmatasemel asju valmistada ja suhteliselt kitsastes oludes teha kvaliteettööd. Juba Eesti esimese vabariigi ajal paistsid rakenduskunstnikud silma oma eksperimenteeriva vaimuga. Tänapäeva Eestis on disainer leiutaja-arendaja ja ettevõtja ühes isikus, kes tegeleb väikeste tooteseeriate produtseerimisega – olgu need siis tekstiilikaubad, ehted, keraamika, aksessuaarid, valgustid, väikemööbli sarjad või midagi muud.
Disainer projekteerib toote ja laseb selle kuskil tootmisettevõttes valmis teha. Kaasaegne disainimaailm on varustatud uue tööstusrevolutsiooni CAD/CAM ja CNC tööriistadega, ent paljuski toimub toote valmimise protsess veel ikka käsitööna, andes disainile unikaalesemetele omaseid jooni. Sageli on disaini ja tarbekunsti piir õhuke, aga nende vahe on selles, et kui tarbekunsti loomise motiiviks on kunstniku eneseväljendussoov, siis disaini roll on lahendada probleeme ja teha elu paremaks.
Kuidas hinnata disaini?
See on miljoni dollari küsimus, sest Eesti disainiindeksit pole veel loodud ja ehkki on olemas kriteeriumid, mille järgi disaini hinnata, on suur osa ka subjektiivsusel. Kõige rohkem hinnatakse disainis esteetikat, mis on ühendatud kasutusmugavuse ja funktsionaalsusega. Oluline on ka uudsuse moment. Pole ju mõtet siia maailma luua veel üht asja, mille sarnane juba olemas on. Disainile tuleb kindlasti kasuks ka natukene vaimukust.
Teoreetiliselt peab heas disaintootes valitsema tasakaal vormi, materjali, funktsiooni, konstruktsiooni, tehnoloogia, ergonoomika, ökoloogia ja ökonoomia vahel, aga kuidas seda täpselt hinnata, on keeruline. Alustuseks peab asi investorile meeldima ja pärast seda tasub tõsisemalt hakata omadusi vaagida. Lisaks eelpool toodule, peaks uurima valmimise aega, kasutatud materjale ja teostamise kvaliteeti ning küsima, kes on autor. Investeerimine disaintootesse nagu kunsti tasub pika aja pärast ära, kui autoriks on disainer, kelle nimi töötab brändina.
Kuidas teha kindlaks, kes on disainer nagu bränd? Need on tegijad, kelle tööd on olnud näitustel, messidel, kes on osalenud konkurssidel ja võitnud auhindu, kelle töid on ostnud Eesti Tarbekunsti ja Disaini Muuseum, kellest on kirjutanud meedia.
Mõned näited disaineritest, kelle nimi töötab brändina: Tarmo Luisk, Jaanus Orgusaar, Reet Aus, Maile Grünberg, Ilona Gurjanova, Monika Järg, Mare Kelpman, Stella Soomlais, Mait Summatavet, Tõnis Vellama, Toivo Raidmets jt. Kui disainimaailm on juba selgemaks saanud, võib avastada uusi disainereid, kelle töid tasub osta.
Kuidas leida tootedisainer, kelle abil viia tulutoov idee ellu?
Tootedisaineri leidmiseks kehtivad kõik eelnevad näpunäited. Kindlasti poleks paha teha enne kodutööd, et leida õige asja jaoks õige disainer. Eestis on mitmeid investeerimisnäiteid, kus riskikapitalistid on oma idee realiseerimiseks avastanud tootedisaineri, pärast tema valmistatud prototüüpi leidnud tootja ja nii saanud toote, mida laias maailmas edukalt müüa.
Üheks selliseks näiteks on elektrimopeed Stigo, mille tootearenduseks leiti disainer Matti Õunapuu, kellega oli olnud hea koostöökogemus. Varem olid nad Õunapuu kaasanud patsientide jälgimiseks mõeldud aparaadi doc@Home tootearendusse, mida saatis suur edu just rahvusvahelisel turul ja mille eksperdid tunnistasid 2003. aastal korraldatud konkursil Euroopa parimaks e-tervishoiu projektiks. Kuna selle aparaadiga läks väga hästi, pöördus investor uue ideega taas Õunapuu poole. Seekord tehti ettepanek luua kokkupandav, järelveetav, kõikjale kaasavõetav elektriroller, mida saab laadida tavalisest elektripistikust ja mis võtab vähe ruumi.
Tuleb öelda, et ega selline investeerimisviis ei too kerget ja kiiret raha. See nõuab ühesugust entusiasmi ja pühendumist nii disainerilt kui investoritelt. Elektriroller Stigo disainiprotsess kestis 5 aastat ja kokku valmis 5 erinevat prototüüpi. Vahepeal jõudis asi seisukorrani, kus tellija soovid ja nägemused funktsionaalsuse ja tehnilise täiuse osas ületasid võimalused. Aeg ja raha olid otsakorral, aga loodetud tulemust polnud. Olles pika toodete disainimise kogemusega, teadis disainer tuntud tõde: hea asi on lihtne ja orgaanilise iseloomuga. Tal oli nägemus, kuidas teha asi, mis töötab. Matti Õunapuu otsustas selle omal riisikol ära teha, leidis raha ja võttis ainuvastutuse prototüübi väljatöötamisel enda peale. Sobiv lahendus tuli kohe. 
Matti Õunapuu pärjati elektrimopeed Stigo eest Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali disainipreemiaga 2013. Investorid aga leidsid tootja Hiinas ja nüüd müüakse Stigot üle maailma.
Ene Läkk,
disainiajakirjanik